Katrin Laur
Ma sündisin kevadel, kui mu vanemad Tartus ülikooli lõpetasid ja Naistekliiniku akende all
Toomemäel laulsid noored arstid, mu isa kursusekaaslased: „Maikuu, suur toomepuu…”
Mu vanemad ei olnud vaikivad eestlased, vaid häälekad. Neile meeldis rääkida, villast visata,
vanasõnu ja kõnekäände lennutada, sõnu omatahtsi ümber teha. Eesti ajalugu ja meie pere
oma teadsin maast madalast — need olid liiga põnevad lood, et neid lapse eest saladuses
hoida. Ma jäin oma vanemate ainsaks lapseks, ka pärast seda, kui nende abielu lahutati.
Lasteaias ma ei käinud, olin vanaemaga kodus ja „nõukogude tegelikkus” jäi mulle kaugeks.
Sõrm raamatu vahel järhe hoidmas ootasin ema töölt koju, kes mulle enda ja minu rõõmuks
pakse raamatuid ette luges. Isa peal oli rohkem suuline folkloor ja tõsielujuhtumid.
Armastan lapsest peale sõna, armastan eesti keelt. See on mu kodumaa, mille pärandasid
mulle mu eellased, nii vaikivad kui jutukad. Tunnen sõna maitset ja kaalu, leinan sõnu, mis
keelest välja on surutud, ja kardan nende pärast, mis on ohus. Olen elanud suurema osa oma
elust välismaalasena ja eesti keel on olnud mu kindel linn. Oma tütrega olen rääkinud alati
eesti keelt, samuti lapselastega.
Kui ma Münchenis elasin, oma Saksamaa elu alguses, ja ei näinud lootust filme teha, tulid
mu juurde luuletused. 1993. aastal panin kokku luulekogu „Sõnad”, mis ilmus juba vabas
Eestis, kirjastuses “Kunst”.
Münchenis töötasin seitse aastat Raadio Vaba Euroopas. Poliitika on mind alati huvitanud,
tänu õpetaja Liia Rajandi ajalehelugemise tundidele, kus me inglise kommunistide lehti
lugedes — muid ei olnud saada — saime siiski õpetaja abiga pildi maailmapoliitikast ja
muide tõlkimisest. Nii Liia Rajandi kui ta abikaasa Henno Rajandi olid väljapaistvad tõlkijad.
Tõlkimisega olen oma tööelus palju tegelenud, ka Vabas Euroopas, ja osanud enda suhtes
nõudlik olla.
Mulle sobis ajakirjaniku töö ja ma kirjutan tänase päevani ajalehtedele artikleid. Need olid
aastad, kui maailm muutus ja Eesti sai vabaks. Mitte iga inimese eluikka ei mahu nii suur
ime — 1982, kui ma Nõukogude Liidust emigreerusin, ei oleks keegi uskunud, et kümne
aasta pärast seda riiki ei ole.
Ma jäin Saksamaale. Mu tütar käis koolis ja ma ei tahtnud teda teist korda ümber istutada.
Ta käiski kõik oma koolid Saksamaal ja tuli siis Eestisse.
Ma ise andsin endale aga võimaluse oma vana armastuse, filmitegemise, juurde naasta.
Kolisin Münchenist Berliini. Elasin pikalt ühe jalaga Berliinis, teisega Zürichis. Õppisin
juurde dramaturgiat, tegin Šveitsis dokumentaalfilmi „Die lange Reise des Reto Bantli”
(„Reto Bantli pikk reis”). Hakkasin kirjutama stsenaariumeid. Kõige kauem olen töötanud
„Elu ja armastuse” stsenaariumiga, mida mul lõpuks filmida ei õnnestunudki. Jäägu see
nende inimeste südametunnistusele, kes sellele kõigest jõust vastu seisid.
Kadunud Jaak Lõhmusele aga tänu selle eest, et sain teha filmi „Ruudi”. Selle järel kaks minu
jaoks väga olulist ajalooteemalist dokumentaalfilmi:
„Debora Vaarandi aeg” (2007)
ja „Roots: sada aastat sõda ja muusikat” (2011) )
2011. aastal valmis mängufilm „Surnuaiavahi tütar”.
2011. aastal kandideerisin Kölni Meediakunsti Ülikooli dramaturgia professori ametikohale
ja osutusin valituks. Vahepeal olin oma eluga jälle Eestisse jõudnud, nüüd tuli tagasi kolida.
See paarteist aastat, mis ma Kölnis õpetasin, on tagasivaates üks mu elu paremaid ja ka
olulisemaid aegu. Õpetamine sobis mulle väga ja ka see, et KHM on väga rahvusvaheline
ülikool — mu kogemused erinevate keelte ja kultuuridega tulid kasuks nii mulle kui
üliõpilastele. Ja jälle laienes mu maailm ning tulid juurde uued riigid ja lood, mida
üliõpilased kodumaalt kaasa olid toonud: Iraan, Iisrael, Ghana, Hiina, Hongkong, Türgi.
Sama tähtis kui üliõpilaste juhendamine oli see, et mulle jäi piisavalt aega suure ajaloolise
romaani „Tunnistaja” kirjutamiseks, mis võttis üle kümne aasta.
Raamat ilmus 2022. aastal kirjastuses „Hea Lugu” ja sai järgmisel aastal Jaan Krossi
preemia. Mida aasta edasi, seda sügavamalt mõistan, kui erakordne see raamat on, eriti just
Eesti kirjandusmaastikul. Kas meil üldse on teisi raamatuid, mis jutustavad Eesti ajalugu
(1930–1942) loona, ja sellise loona, mis ei ole mõistetav ainult eestlastele?
2025. aastal ilmus „Atlantis”, kogu pere raamat. Ajalugu, ikka ajalugu, mis mulle koos eesti
keelega hälli on pandud.
Ideid ja lugusid on nii palju, et ma veel järgmise eluaja nende kirjutamisega tegeleda saaks.
Noorena on inimene eelkõige endast huvitatud ja vähestel õnnestub enda lugudest
huvitavalt kirjutada. Elu edenedes koguneb lugusid, enda ja teiste omi, leiad enda hääle ja
vaatenurga.
