Elulugu
„Aasta kimme kuud” oli esimene vanus, mis ma ütlesin.
Sündisin kevadel, kui mu vanemad Tartus ülikooli lõpetasid ja Ülikooli Naistekliiniku akende all Toomemäel laulsid noored arstid, mu isa kursusekaaslased: „Maikuu, suur toomepuu…”
Mu vanemad ei olnud vaikivad eestlased, vaid häälekad. Neile meeldis rääkida, villast visata, vanasõnu ja kõnekäände lennutada, sõnu omatahtsi ümber teha. Eesti ajalugu ja meie pere oma teadsin maast madalast — need olid liiga põnevad lood, et neid lapse eest saladuses hoida. Ma jäin oma vanemate ainsaks lapseks, ka pärast seda, kui nende abielu lahutati.
Lasteaias ma ei käinud, olin vanaemaga kodus ja „nõukogude tegelikkus” jäi mulle kaugeks. Sõrm raamatu vahel järjeks ootasin ema töölt koju, kes mulle enda ja minu rõõmuks pakse raamatuid ette luges. Isa peal oli rohkem suuline folkloor ja tõsielujuhtumid.
Armastan lapsest peale sõna, armastan eesti keelt. See on mu kodumaa, mille pärandasid mulle mu eellased, nii vaikivad kui jutukad. Tunnen sõna maitset ja kaalu, leinan sõnu, mis keelest välja on surutud, ja kardan nende pärast, mis on ohus. Olen elanud suurema osa oma elust välismaalasena ja eesti keel on olnud mu kindel linn. Oma tütrega olen rääkinud alati eesti keelt, samuti lapselastega.
Kui ma Münchenis elasin, oma Saksamaa elu alguses, ja ei näinud lootust filme teha, tulid mu juurde luuletused. Olin neid koolipõlveski kirjutanud, nüüd tulid nad mulle appi. 1993. aastal panin kokku luulekogu „Sõnad”.
Münchenis töötasin seitse aastat Raadios Vaba Euroopa. Poliitika on mind alati huvitanud, tänu õpetaja Liia Rajandi ajalehelugemise tundidele, kus me inglise kommunistide lehti lugedes — muid ei olnud ju saada — saime siiski õpetaja abiga pildi maailmapoliitikast.
Mulle sobis ajakirjaniku töö ja ma kirjutan tänase päevani ajalehtedele artikleid. Need olid aastad, kui maailm muutus ja Eesti sai vabaks. Mitte iga inimese eluikka ei mahu nii suur ime — 1982, kui ma Nõukogude Liidust emigreerusin, ei oleks keegi uskunud, et kümne aasta pärast seda riiki ei ole.
Ma jäin Saksamaale. Mu tütar käis koolis ja ma ei tahtnud teda teist korda ümber istutada. Ta käiski kõik oma koolid Saksamaal ja tuli siis Eestisse.
Ma ise andsin endale aga võimaluse oma vana armastuse, filmitegemise, juurde naasta. Kolisin Münchenist Berliini. Elasin pikalt ühe jalaga Berliinis, teisega Zürichis. Õppisin
juurde dramaturgiat, tegin Šveitsis dokumentaalfilmi „Die lange Reise des Reto Bantli” („Reto Bantli pikk reis”). https://www.youtube.com/watch?v=JYg0b8n7QrQ&t=110s
Hakkasin kirjutama stsenaariumeid. Kõige kauem olen töötanud „Elu ja armastuse” stsenaariumiga, mida mul lõpuks filmida ei õnnestunudki. Jäägu see nende inimeste südametunnistusele, kes sellele kõigest jõust vastu seisid.
Kadunud Jaak Lõhmusele aga tänu selle eest, et sain teha filmi „Ruudi”. Selle järel kaks minu jaoks väga olulist ajalooteemalist dokumentaalfilmi:
„Debora Vaarandi aeg” (2007) https://www.youtube.com/watch?v=mZmQf-8Drc0&t=253s
ja „Roots: sada aastat sõda ja muusikat” (2011) ) https://www.youtube.com/watch?v=CvbqyIe8IOU&t=318s.
2011. aastal valmis mängufilm „Surnuaiavahi tütar”.
Olukord Eesti filmimaastikul kujunes minu jaoks selliseks, et oli näha, et ma siin rohkem filme teha ei saa. 2011. aastal kandideerisin Kölni Meediakunsti Ülikooli dramaturgia professori ametikohale ja osutusin valituks. Vahepeal olin oma eluga jälle Eestisse jõudnud, nüüd tuli tagasi kolida.
See paarteist aastat, mis ma Kölnis õpetasin, on tagasivaates üks mu elu paremaid ja ka olulisemaid aegu. Õpetamine sobis mulle väga ja ka see, et KHM on väga rahvusvaheline ülikool — mu kogemused erinevate keelte ja kultuuridega tulid kasuks nii mulle kui üliõpilastele. Ja jälle laienes mu maailm ning tulid juurde uued riigid ja lood, mida üliõpilased kodumaalt kaasa olid toonud: Iraan, Iisrael, Ghana, Hiina, Hongkong, Türgi.
Sama tähtis kui üliõpilaste juhendamine oli see, et mulle jäi piisavalt aega suure ajaloolise romaani „Tunnistaja” kirjutamiseks, mis võttis üle kümne aasta. Olen ise hinnanud, et materjali kogumisele ja läbitöötamisele läks umbes 95% ajast, 5% kirjutamisele.
Raamat ilmus 2022. aastal kirjastuses „Hea Lugu” ja sai järgmisel aastal Jaan Krossi preemia. Mida aasta edasi, seda sügavamalt mõistan, kui erakordne see raamat on, eriti just Eesti kirjandusmaastikul. Kas meil üldse on teisi raamatuid, mis jutustavad Eesti ajalugu (1930–1942) loona, ja sellise loona, mis ei ole mõistetav ainult eestlastele?
2025. aastal ilmus „Atlantis”, kogu pere raamat. Ajalugu, ikka ajalugu, mis mulle koos eesti keelega hälli on pandud.
Ideid ja lugusid on nii palju, et ma veel järgmise eluaja nende kirjutamisega tegeleda saaks. Noorena on inimene eelkõige endast huvitatud ja vähestel õnnestub enda lugudest huvitavalt kirjutada. Elu edenedes koguneb lugusid, enda ja teiste omi, leiad enda hääle ja vaatenurga.
English
How many kinds of sweet flowers grow in an English country garden? I’ll tell you now of some that I know
and those I miss you’ll surely pardon…
This song, and many, many others, I learnt by heart and sang at school, with the result that I know more English children’s songs than Estonian ones. We started learning English on our second day at school, when we still could not read or write. So we learnt by heart and sang. Basically the same way children learn their mother tongue. This is why English is not a foreign language for me. We learnt, among other things, the map of London by heart in our English classes; we knew where Piccadilly Circus was, and Trafalgar Square, and London Bridge. My old schoolmates have all told me how strange the feeling was when they visited London for the first time—the feeling that they were coming to places from their childhood. When we grew older, and our English was already good, we read the Polish magazine “Murzilka”, which was also sold in the Soviet Union. Since the socialist countries did not pay for copyright, they could publish whatever they got their hands on, including excerpts from modern books and magazines. Thus we knew how young people in the free world lived; we knew the everyday details of their lives, the films they watched, and the music they listened to. We had read about it. And we knew that if we met them, we would be able to speak to them and understand what they said.
From time to time, visitors from those countries came to our school, and we were presented to them.
Why did the Soviet system allow it? I presume that it started in Moscow or Leningrad. The state needed a limited number of people who could speak foreign languages, for example, diplomats. Estonians seized the opportunity. The person behind the special teaching of English at our school was our headmistress of English, Leida Vahtra. As a young girl, she had visited England when Estonia was still a free Western country. She had lived and worked there for some time as an au pair.
We learnt English for many, many lessons every week throughout our school years, and different subjects were connected to it. We even learnt Geography in English. We studied Old English literature, Beowulf and Deor’s Lament. We had to recite Hamlet’s monologue and know several of Shakespeare’s sonnets by heart. We had a linguaphone laboratory at our school where we listened to the proper pronunciation of the Queen’s English. It was not American English; it was British.
Many who graduated from our school went on to study English philology. But all of us could read and understand English texts. The Iron Curtain no longer had any power over us.
It was, at least, one decisive reason for me to decide to leave the Soviet Union in the only way it was possible, burning the bridges behind me.
When I hear English, when I speak English, I do not feel that I am speaking a foreign language. It feels natural; it feels mine.
The language of my writing is Estonian, without any doubt, but English is my second language, even after so many years of living in Germany. Even though I apparently know more German words and understand every style of German.
The part of my life before English came into it was very short in comparison to the whole of it. Now that I am learning Latin, it is exciting to dig into the roots of English. It opens up the depth and breadth of our Western civilization.
Deutsch
Deutschland ist mein Stiefvaterland, Deutsch meine Stiefmuttersprache.
Ende November 1982 kamen wir mit dem Zug aus Moskau in Ostberlin an: mein Mann, ein Kommilitone aus der Moskauer Filmakademie, unsere dreieinhalbjährige Tochter und ich. Wir hatten drei Koffer dabei, einen mit estnischen Kinderbüchern und Schallplatten, und die Gitarre meines Mannes, die uns etliche Jahre über Wasser hielt. Außerdem hatten wir ein wenig Geld, unsere frisch erworbenen Diplome als Filmregisseure und kannten keinen einzigen Menschen in Deutschland. Über Checkpoint Charlie kamen wir nach West-Berlin, Treppe hoch, Treppe runter – Aufzüge oder Rolltreppen gab es nicht. Ein paar Tage später fuhren wir weiter nach München. Ich konnte mir nicht vorstellen, in einer Stadt zu leben, auf deren anderer Seite Menschen wie ich hinter der Mauer gefangen gehalten wurden.
In München legte ich meinen roten sowjetischen Pass auf die Theke des Kreisverwaltungsreferats und bat um Asyl. Auf Englisch. Ich sprach sehr gut Englisch und war zuversichtlich, dass mir diese Sprache überall auf der Welt helfen würde. In Bayern allerdings nur bedingt.
Warum haben wir – eigentlich ich – Deutschland ausgewählt? Weil ich wusste, dass Esten und Deutsche 700 Jahre lang in Estland zusammengelebt haben. Wir haben ähnliche Traditionen und essen ähnliche Dinge. Und ich wusste, dass Estland seine Unabhängigkeit durch den Molotow-Ribbentrop-Pakt verloren hatte. Deutschland trug also eine Mitschuld daran, dass wir in einem besetzten Land lebten.
Als ich anfing, Deutsch zu lernen, hatte ich das Gefühl, als würde sich die Sprache aus mir, aus dem Estnischen, herauspellen. Hinter vielen estnischen Wörtern entdeckte ich Deutsch, oft im Satzbau, oft in der Grammatik. Das heißt allerdings nicht, dass mir das Deutschlernen leichtgefallen wäre oder besonders schnell gelang.
Das Trauma meiner ersten Jahre kann ich nicht in Worte fassen. Wie es sich anfühlte, plötzlich – während für alle anderen Friedenszeiten herrschten – ein Kriegsflüchtling zu sein. Nichts von dem, was ich bis dahin erreicht hatte, und ich dachte, es war schon einiges, hatte noch einen Wert. Ich konnte mich in alltäglichen Situationen nicht verständlich machen. In Deutschland sah ich die ersten Kommunisten meines Lebens; in Moskau oder Tallinn gab es keine, auch wenn es dort genug Konformisten gab.
Ich wäre vermutlich zurückgegangen, aber Gott sei Dank war das unmöglich. Zwar wäre die Todesstrafe für den „Verrat am sozialistischen Vaterland“, die im sowjetischen Strafgesetzbuch stand, vermutlich nicht vollstreckt worden, doch einen öffentlichen Spießrutenlauf hätte ich nicht vermeiden können.
Es dauerte neun Jahre, bis ich wieder nach Estland reisen konnte. Bis dahin waren meine Wunden vernarbt. Meine Tochter wuchs in München auf und pilgert heute jedes Jahr dorthin zurück; in Estland fehlen ihr die Berge.
Radio Freies Europa war eine gesegnete Zwischenlandung. Ich arbeitete für Estland, lebte aber in München. Auch ich liebe München und Bayern und bin dankbar für die glückliche Kindheit meiner Tochter dort.
Als wir 1982 nach München kamen, scherzte mein Mann, dass dort, wenn ein Dackel von einem Auto überfahren werde, die Zeitungen am nächsten Tag darüber berichten würden. Der Polizist wurde „Schutzmann“ genannt, und auf den Straßen gab es keine Obdachlosen. Im Fernsehen beteuerten Politiker, Deutschland sei kein Einwanderungsland, obwohl man sehen konnte, dass die ehemaligen Gastarbeiter nicht vorhatten, wieder wegzugehen.
Seitdem hat sich das Land stark verändert. Von 2011 bis 2021 war ich Professorin für Dramaturgie an der Kunsthochschule für Medien in Köln. Wenn ich meinen Studenten erzählte, wie ich Deutschland vorgefunden hatte, als ich ankam, konnten sie es sich kaum vorstellen – besonders jene Studenten, die keine deutschen Wurzeln hatten.
Ich liebe nicht nur das Land, sondern auch und vor allem die deutsche Sprache. Mein Lieblingsseminar an der KHM – und für viele Studenten ebenfalls – war Creative Writing. Schwer zu übersetzen. Manche Studenten schrieben auf Englisch, die meisten jedoch auf Deutsch. Jedes Jahr gab es einige, wenn auch nicht viele, die ein besonders schönes und reiches Deutsch beherrschten. Wie ich das genossen habe!
Jetzt, da ich überwiegend in Estland lebe, abonniere ich einige deutsche Zeitungen. Ich lese sie, weil ich mich schon immer für Weltpolitik interessiert habe, aber auch wegen ihrer schönen Sprache.
Es gibt deutsche Familien, deren Geschichten ich kenne, die sie mit mir geteilt haben und zu denen ich teilweise gehört habe und noch gehöre. Mein Schwiegersohn ist Deutscher, also sind es auch meine Enkelkinder. Blutsbande. Umso mehr mache ich mir Sorgen um Deutschland. Auch wenn man sich heute um die ganze Welt große Sorgen macht.
РУССКИЙ
Я любила русский язык. Вероятно, люблю его и теперь, но с кем мне на нём говорить? Война в Украине, которая уже начинает распространяться и на другие страны, нанесла самый большой ущерб самой России — так же, как когда-то Гитлер нанёс его Германии.
В школе я не хотела учить русский язык — это был язык российской оккупации моей родины, Эстонии. Я намеренно избегаю эвфемизма «советский»: на самом деле это была лишь одна из версий Российской империи.
Но потом я решила стать кинорежиссёром. Безумная идея, если учесть, что железный занавес никого не выпускал наружу, а внутри существовала лишь одна киношкола — в Москве.
Весной, во время выпускных экзаменов, я влюбилась в русского художника, живописца. Он окончил Академию художеств, носил бороду, курил трубку (или, по крайней мере, старался курить) и ездил на мотоцикле — идеально соответствовал моему представлению об идеальном мужчине. Мы все видели «Беспечного ездока» («Easy Rider»); даже железный занавес не мог остановить l’air du temps — веяние времени.
Чтобы поступать во ВГИК, мне пришлось выучить русский язык. К практической части экзаменов я готовилась через общение со своим русским другом, который вскоре стал моим первым мужем. С тех пор русский для меня — язык любви.
И язык поэзии. Я люблю Маяковского, люблю Пастернака, люблю Бродского. И люблю Веничку Ерофеева.
Когда я наконец осмелилась подавать документы на вступительные экзамены во ВГИК, меня действительно приняли! Сергей Герасимов сыграл решающую роль в моей судьбе. Наш Маэстро, руководитель курса на протяжении всех пяти лет учёбы. Он поддерживал мою веру в себя, в своё право быть творцом — будь то в кино, в литературе, в педагогическом труде или даже в журналистике. К тому же никто не читает стихи так, как Сергей Аполлинариевич. Вполне возможно, что он был лучшим актёром, чем режиссёром.
Посреди советского застоя мы дышали почти свободно, а за широкой спиной Герасимова официальная пропаганда была сведена к минимуму.
Во ВГИКе я вышла замуж во второй раз — за своего однокурсника из Колумбии, и у нас родилась дочь. Языком нашего общения естественным путём опять стал русский и остаётся им до сих пор, когда мы встречаемся или разговариваем по телефону. С дочкой, однако, отец говорил по-испански, а я — по-эстонски.
Большинство моих других близких друзей тоже пришли из ВГИКа: казах, поляк, грузин, монгол, латиноамериканцы и многие другие.
После окончания института я осуществила своё давнее стремление — вырваться из Советского Союза и стать гражданкой свободного мира. В те времена такой мир, безусловно, существовал.
Используя иностранный паспорт моего мужа, мы смогли покинуть Советский Союз и через Восточный Берлин попасть в Западную Германию. Но эта история будет уже на немецком языке.
